Lääne-Viru maakonna ja Pandivere kõrgustiku lõunaosas, Simunast umbes 8 km edela pool, asub kahe pikliku seljandiku vahel loode-kaguseenaline Tammiku pisijärvede rühm. Lõuna poolt lugedes kuuluvad sellesse Tammiku, Ploomi, Tammelehe, Saluveeri ja Breibergi järv. Endises Tammiku mõisas olnud Väike Tammiku järv on oraegu kinni kasvanud. Peale paari hektari suuruse Saluveeri järve on kõikide järvekeste suurus alla hektari. Tammiku ja Väikese Tammiku järve olevat 1812. a. kaevanud Prantsuse sõjavangid, teised on aga arvatavasti loodusliku tekkega. Kõik järved on omavahel ühendatud kanalitega, praegu tugevasti soostunud ja mudastunud; sageli jäävad ummuksile. Järvedest veidi ida pool on muistne Tammiku linnamägi, ohvri- ja matusepaigad (Pealuumägi ehk Kolgata). Siin on olnud ka suur hiietammik.

Tammiku järv on Tammiku pargis paikneva Salla metskonna hoone ees asuv järveke; varem on ta suurus olnud 3 ha, nüüd on see alla hektari. Järve lääneosa koos pisikese ümmarguse saarega on kadunud ning järve ahenemine jätkub praegugi. 1973. a. oli ta sügavus ainult 3,5 m. Idakallas on tõusev, veepiiril liivane, mujal on kaldad pehmed ja mudased. Põhja katab must jütja. Järve ümbritsevad pargis kasvab Eesti jämedaim hõbepaju (ümbermõõt 6,5 m), peale selle rohkesti tammi, vahtraid, harilikke ja suurelehiseid pärni, kastaneid ja siberi nulge.

Järves leidub allikaid. Vee värvus on pruunikaskollane, läbipaistvus keskmine (2 m).

Järves elutseb üsna palju mudatigusid, aga ka järvekarpe; võib näha kalamaimude parvi.

Peamised kalad on haug, hõbekoger ja tõenäoliselt ka koger.

Aare Mäemets. Eesti NSV järved ja nende kaitse. Tln., 1977