Saesaare veehoidla

Posted by
|

Ahja jõele 1952. a. paisutatud Kiidjärvest 2 km kagu pool, 47,6 m merepinnast kõrgemal. Veehoidla on paisu juurest 90-100 m, kaugemal 100-200 m lai ning ulatub mööda Ahja jõge ülespoole mitmeid kilomeetreid (tema mõju on tunda Kiidjärveni). Kõige sügavam (kuni 8,5 m) on veekogu tammitaguses osas. Kaldad on madalad orulammil, järsud aga ürgoru põrkeveerul, kus leidub palju pooleldi vee alla jäänud liivakivipaljandeid, endisi “taevaskodasid”. Suuremat osa veehoidlast ümbritseb kuiv okasmets. Kaldad on kõvad, enamasti liivased. Põhi on vähese mudaga. Veehoidlat risustavad ja vett rikuvad kännud ja rägu, mis annavad veele pruunika värvuse. Läbivool on veehoidlast tugev.

Veehoidla rajamine muutis siinset kalastikku. Üleujutatud jõelõigust kadus ära Taevaskoja jõe uhkus – hõrnas, vikerforell ja ärn. Nende asemel on võimust võtnud ahven ja haug, esinevad särg, nurg, latikas ja turb. Veelindudest võib näha haigrut ja sinikael-parti, vahel musta toonekurge ja kalakotkast.

Veekogu sobib kalastamiseks ning on heade suplemisvõimalustega, samuti kaunistab maastikku, kuigi ilu poolest ei suuda asendada endist kärestikulist jõge. kaunid vaated avanevad Laaritsa, Mõsu ja Kivipalu mäelt. Alates Koorvere veskist kuni Valgesoo veskini kuulub Ahja jõgi koos veehoidlaga looduskaitse alla.

Aare Mäemets. Eesti NSV järved ja nende kaitse. Tln., 1977

Kalad kes siin elavad