Piigandi Mustjärv

Posted by
|

(Mustina järv)

Loode-kagu suunas piklik järv Heisris, 2 km Piigandist kirde pool, 133,2 m merepinnast kõrgemal. Järve pindala on 14,8 ha, suurim teadaolev sügavus 14,3 m. Mustjärv on metsaga ümbritsetud umbjärv. Kaldad on paiguti pehmed, paiguti kõvad. Idakaldal on üsna palju mineraalperve; seal leidub rohkesti linaleokive ja puujuurte alla viivaid urge, kaguotsa juures on isegi liivane ujumiskoht.

Üsna tugevasti kihistunud. Mustjärve vesi on punakaspruun, vee õitsemise ajal oliiv-rohekaskollane ning vähe läbipaistev (0,5-1,3 m).

Järv on erakordselt taimevaene. 1973. a. leiti ainult 10 liiki taimi, neist peaaegu kõiki vaid mõne tuti või laiguna.

Huvitav on selle tumedaveelise järve vee õitsemine, põhjustatud nähtavasti kunagisest linaleotamisest. V. Kõvaski teatel leidus 1973. a. juulis haruldaselt palju ikkesvetikat Closterium. Järv on võrdlemisi rikas zooplanktonist.

Kalastik on üllatavalt liigirikas, kusjuures kalad on kõik tumeda värvusega. Esinevad peamiselt ahven ja haug, kuid leiduvat ka linaskit, latikat, kokre, lutsu ja laiaseljalisi särgi.

Sünge ja salapärane Piigandi Mustjärv on paelunud ka kirjanike tähelepanu. Nii kirjeldab R. Roht teda oma romaanis “Hümnid Paanile”, Valev Uibopuu aga somaanis “Janu” (1957). Rahvamuistendi järgi olevat Mustjärve põhjas peidus Rootsi kuninga mõõk.

Aare Mäemets. Eesti NSV järved ja nende kaitse. Tln., 1977

Kalad kes siin elavad