(Silla Väikejärv, Vastsetare järv)

Valga maakonnas, Otepäält 6-8 km põhja pool asub Päidla järvestik, mille üks lüli, Päidla Ahvenajärv, asub vaevalt 0,5 km Nõuni järvest edela pool. Järve pindala on 5,6 ha, suurim sügavus koos lendmudaga 5,1 m, sellest vee süügavus 3 m. Järve ümbritseb ilus künklik põldude ja taludega kultuurmaastik, veepeeglile aga tungib igast küljest peale õõtsik. Põhja katab mitme meetri paksune sapropeel.

Järv toitub peamiselt kaldaallikatest. Avar ühendus on 4 m laiuse kraavi kaudu Päidla Suurjärvega. Vesi on rohekaskollane, mudani läbipaisteb ja üsna hästi segunev. Mõnel talvel jääb järv ummuksile.

Taimestik oli 1972. a. väga rikkalik ja taimeliikide arv üsna suur (22). Veesisene taimestik kattis valdavat osa järvest. Kõige massilisemalt esinesid mändvetikalised ning üliharuldane nõtke näkirohi (Najas flexilis). Viimast on meie naabermaadest leitud vaid üksikutel juhtudel. Nii on teada 1 leiukoht Soomest, 6 Rootsist, 1 Taanist, 1 Lätist, 2 Karjalast. Nõtke näkirohi on nähtavasti relikt boreaalsest kliimastaadiumist; tema ainus teadaolev säilimispaik Eestis, mille avastas Aime Mäemets 1972. a., on Päidla järvedes.

Järves toimub sinivetikate õitsemine. Põhjas on näha keraskarpe.

Kaladest esinevad järves linask, koger, haug ja ahven. Tõenäoliselt on ka särge.

Aare Mäemets. Eesti NSV järved ja nende kaitse. Tln., 1977