(Paijärv)

Üks omapärasemaid Eesti järvi. Paikneb Misso alevikust 4 km põhja pool (Kisejärvest 100 m ida pool). Pahijärve absoluutne kõrgus on 182,9 m, pindala 10 ha, suurim sügavus 2,0 m (sellestki puhast vett 1 m ümber). Järv on loode-kagu suunas piklik, tema kaldajoon on üks liigestatumaid Eestis. Järve kaunistavad kolm saart. Kääne pool eraldab teda Kisejärvest mõhnastik, mujal on kaldad madalad. Järve ümbritseb rabamännik, juurdepääsu veele takistab turbasamblaõõtsik. Järve põhjas oleva mudakihi paksus on mitu meetrit.

Ehkki Pahijärv on rabastunud ümbruses, on ta vesi erakordselt hele ja läbipaistev. Suvel seguneb ja soojeneb järve vesi hästi. Talvel jääb järv ummuksile.

Taimestik oli 1968. ja 1970. a. väga liigivaene (7 liiki), kuid hulgalt keskmine. Erakordselt huvitav on Pahijärve vetikatefloora; V. Kõvaski andmetel esineb selles uskumatult haruldusterikas kaledoonia vetikatekompleks, mis tavaliselt asustab vaid külmaveelisi oligotroofseid järvi. Haruldasi vetikaid on teada üle 15. Zooplankton on vähene, kuid sisaldab samuti mitmeid haruldusi.

Arheoloogilise tähtsuse annavad Pahijärvele temas säilinud vanaaegsed kalapüünised – kaitsad. Pahijärve metsades elab veel haruldane must-toonekurg.

Aare Mäemets. Eesti NSV järved ja nende kaitse. Tln., 1977