(Valgejärv)

Järv paikneb Vällamäest ligikaudu 0,5 km kirde pool, kõrgendikku põhja-lõuna suunas läbivas piklikus lamedaveerelises orus. Järve juurde viib ilus tõusev varjuline tee. Väike järv (1,2 ha), mille suurim sügavus on 5,8 (6,5 m), keskmine sügavus 3,3 m. Sügavaim koht asub järve keskosas. Järve palistab kitsas niiske ja samblane niiduriba, lõunakaldal kohab väike metsasalu. Kaldad on pehmed ja soostunud, põhi kaetud 1 m paksuse pruuni sapropeeliga.

Põhilise hulga vett saab järv oma lõunaosas olevas üsna veerohkest allikast, välja voolab järve põhjaosast pisike ojake.

Ehkki järv on madal, põhjustab varjatud asukoht ja allika mõju üsna suure temperatuurikihistuse. Talviti jääb järv ummuksile. Vesi, mille värvus varieerub hele-kollakasrohelisest rohekaskollaseni on üllatavalt läbipaistev (4,5 m).

Taimestik katab suurema osa järvest, kuid liike on keskmisel arvul (15). Haruldustest on leitud tömbilehist penikeelt. Järves elutsev ondatra oli 1071. aastaks hävitanud veel 50. aastatel ohtralt esinenud kalmuse, osja ja suured penikeeled.

Järv on erakordselt fütoplanktonivaene. Kunagine asukas, jõevähk, on kadunud.

Talviti ummuksile jäänud järves on hävinud palju kalu. Järves leidub haugi, särge ja linaskit.

Järv on hinnatuv maastiku kaunistajana ning teaduslikult väga huvitava kaitset vajava elustiku ja reźiimiga järvena.

Aare Mäemets. Eesti NSV järved ja nende kaitse. Tln., 1977