Leegu järv (Leego järv, Pühajärv) on kirde-edela suunas piklik järv, mille pindala on 84,1 ha, sügavus kuni 1,6 m; keskmine sügavus 0,6 m. Järve ümbritseb soo, põhja- ja loodekaldale ulatub raba. Ainus kõvem koht on liivane soosaar, millel asub Leegu pere. Järv on võrdlemisi liigestatud kaldajoonega. Järve kaguosas on kolm poolsaartega liigestatud lahesoppi, lõuna poolt lugedes Ojasuu sopp, Edejärv ja Peräjärv.

Järve toovad soo- ja rabavett mitmed kraavid ja sooned, peale selle suubub kirdesoppi Loba tsoll, lõunasoppi leegu oja, mis sealt edasi voolab ja Pravalla jõkke suubub.

Leegu järve kaldad on madalad ja pehmed, põhi mudane (mudakihi paksus kuni 3 m) või turbane. Vesi on suvel hästisegunev ja soojenev, pruuni värvusega, vähe läbipaistev (0,9 m). Järve vesi on rauarikas.

taimestikku leidub vähe. Järves leidub mitmeid haruldasi vetikaid. Zooplankton on liigirikas (52 liiki), kuid vähene. Ka nende hulgas on mitmeid haruldusi. Põhjaloomastik on vaene.

Leegu järv on kalarikas; siin domineerivad särg (kevadel), säinas (sügisel) ja latikas (suvel ja talvel). On saadud ka ahvenat, haugi, kiiska, nurgu, kokre, koha, vingerjat, angerjat, lutsu jt. Kuna järv jääb talvel ummuksisse, siis hukkub väga palju kalu, kuid nähtavasti tulevad kevadel siia Peipsist uued kalad.

Ka linnustik on siin rikkalik: siin pesitsevad sinikael-, räga- ja piilpart, tuttvart, tuttpütt, kalakajakas, rootsiitsitaja ja kõrkja-roolind.

Järv väärib tähelepanu maastikuelemendina ja haruldaste liikide elupaigana.

Aare Mäemets. Eesti NSV järved ja nende kaitse. Tln., 1977