Kiruvere järv

Posted by
|

Harju maakonnas lõunaosas, Kõrvemaa läänepiiril, nn. Paunküla mägedes, on 11 pisikest järve (Rõõsajärv, Väike- ja Suur Kaksjärv, Rahkjärv, Paunküla Mustjärv, Paunküla Linajärv, Punamäe järv, Lindjärv, Kaatsjärv, Konnajärv, Kiruvere järv), lisaks veel 1960. a. Tallinna veevarustuse huvides loodud Paunküla veehoidla. Järved asetsevad loode-kagusuunalise Paunküla oosistiku (mida siin nimetatakse Teedelahkme mäeks ehk Teedelahkme vallseljakuks) termokarstilise tekkega lehtrites. Käesolevaks ajaks on järved enamasti kinni kasvanud ja mudastunud, muutunud pisikesteks veesilmadeks kauni oosistiku servaalal.

Paunküla asundusest 2 km lõunakagu pool asuv Kiruvere järv on ida-lääne suunas pisut piklik kaunis järv. Ta absoluutne kõrgus on 67,9 m, pindala 22 ha, suurim sügavus 11,2 m (keskmine sügavus 5,4 m). Järvest edela ja lõuna pool kerkib metsaga kaetud kõrge vallseljak – Kütimägi, ida pool on metsane mõhn, lääne- ja põhjaküljes tasased heina- ja põllumaad. Järve veetaset on 1938. a. paiku alandatud 1 m võrra. Kaldad on lausad või madalad, ainult edelas ja idas laskuvad järsult vette. Kalda juures on põhi enamasti kõva, kohati kruusane või kivine, põhja- ja idakalda juures ka mudane; sügavamal katab põhja muda.

Järv toitub peamiselt allikatest, mida on eriti rohkesti kirdeosas. Väljavool toimub järve loodesopist Pirita jõkke. Järve vesi on pruunikaskollase värvusega, keskmise läbipaistvusega (2,5-3,3m) ja nähtavasti tugevasti kihistunud.

Taimestikku oli 1957. a. järves keskmiselt, liike aga rohkesti (22). Taimi leidus veel 7 m sügavusel. Suvel esineb sinivetikate õitsemine. Zooplanktonit on keskmisel hulgal, liike rohkesti (50); sisaldab haruldusi. Põhjaloomastik on väga vaene. A. Järvekülje andmeil esineb selles üks haruldane karpvähiline.

Kalastiku moodustavad särg, ahven, latikas, haug, viidikas, roosärg, kiisk, koger, linask, luts ja hink.

Kiruvere järve tuleb hinnata kui maastiku kaunistajat, aga ka kui õngespordiks, ujumis- ja puhkekohaks sobivat järve.

Kohalike elanike teatel olevat madalikul järve keskel põhjas mingi vaiehitise jäänused, mille juurde viivat Tori talu juurest vaitee. Teistel andmetel viivat vaitee Tori talu juurest veehoidla tammile ja sealt Teelahkme mäele, kustkaudu käinud rootsiaegne tee, mis arvatavasti on vallseljakule nime andnud. Järve juures on vanasti sulatatud rauda, mida tõendab Nuudi pere juurest leitud rauatagi.

Aare Mäemets. Eesti NSV järved ja nende kaitse. Tln., 1977

Kalad kes siin elavad