(Kerkomä, Kergomäe järv)

Järv on oma nime saanud Liivi sõja ajal järve põhjakaldal asunud õigeusu kirikust. Ümardunud kolmnurga kujulise järve absoluutne kõrgus on 183 m, pindala 61,4 ha ja suurim sügavus 3,5 m (keskmine sügavus 2,8 m). Järve lähem ümbrus on madal ja soostunud, üksnes põhja pool kerkivad suuremad ja väiksemad künkad ja seljakud. Kaldajoon on vähe liigestunud, kaldad turbased, läänekallast ääristab õõtsikuriba. Ainult põhja- ja idakaldal leidub ilusat kõva liivapõhja, kuid on ka “neelavat liiva”, kuhu jalad sügavale sisse vajuvad. Kunagi on järve kirdenurgas olnud saareke, kuid nüüd on see kadunud. kaugemal on põhi mudane, kuid olevat ka kõva liivapõhjaga kohti (“Kiriku müür”) ja edelaosas tänavasillutist meenutavaid kivivaresid. Ujumisvõimalus on põhjakaldal.

Läbivool on nõrk. Vesi on kollane kuni pruunikaskollane, vähese kuni keskmise läbipaistvusega, hästi segunev ja soojenev. Mõnel talvel on täheldatud hapnikuvaegust.

Taimestik oli 1952-68 üsna liigivaene (14 liiki) ja vähene. Veesisene taimestik oli hõivanud peamiselt järve põhjaosa ja koosnes kahest haruldasest liigist – vesilobeeliast ja järv-lahnarohust.

Kirikumäe järve fütoplankton on vaene, kuid mõnikord õitsevad siin niitrohevetikad. M. Pork on leidnud järvest mitmeid haruldasi põhjapoolse päritoluga ränivetikaid ja V. Kõvask haruldasi ikkesvetikaid. Zooplankton on üsna rohke ning sisaldab peale küüriku, järve-jämekoodiku, tiibsõudiku ja hiidlondiku veel väga haruldast liiki Alona rustica.

Kalastikus valitsevad ahven ja särg, leiduvat veel haugi, kiiska, kokre ja vingerjat.

Veelindudest on kõige tüüpilisem asukas vihitaja; on nähtud ka sinikael-parti ja järvekauri, kõrkja-roolindu, haigrut, kajakaid ja tiire.

Järv on hinnatav maastikuelemendina, sobib kalastamiseks ja ujumiseks.

Folkloori andmeil olevat Kirikumäe järv tulnud oma praegusesse asukohta läbi mäe Räpo küla alt.

Aare Mäemets. Eesti NSV järved ja nende kaitse. Tln., 1977