(Pikkerijärv)

See omapärane, ligi 3 km pikkune ja kõige laiemast kohast ainult 0,17 km laiune järv asetseb Valgast 18 km ida pool. Järve absoluutne kõrgus on 51,8 m, pindala 34,9 ha ja suurim sügavus 12,6 m (keskmine sügavus 4,9 m). Järv paikneb väga kitsas ida-läänesuunalises ürgorus; kaldad on kõrged, suuremalt osalt liivased, ainult järve otstes leidub turbast kallast ja õõtsikut. Järv süveneb järsult ning on kõige sügavam järve keskosas. Leidub rohkesti liivast kaldavöödet, sügavamal katab põhja õhuke mudakiht. Järvest läänes on ülekaalus segamets, ida pool leidub rohkem põlde ja niite.

Järv on nõrga läbivooluga. idast toob vett Kirbu oja, lõunast Jääslätte allikast tulev ojake, läänest karula Mõisajärvest algav väike oja, põhja poolt suvel kuivav Lüüsi kraav; leidub kalda- ja põhjaallikaid. Väljavooluks on põhjakaldalt lähtuv Varese ehk Väheru oja, mis suubub Väike-Emajõkke. Kuna väljavoolule on ehitatud veski, siis sõltuvalt paisu avatusest ja suletusest kõigub veetase järves 1,5 m piires.

Suvel on vesi rohekaskollane ja keskmiselt läbipaistev (2,9 m), talvel kollakaspruun ja vähem läbipaistev (1,4 m). Võrdlemisi vähe kihistunud.

Taimestik oli 1952. a. keskmise rohkusega, liike oli rohkesti (22). Fütoplanktonit on keskmisel hulgal, zooplankton on hulgalt keskmine, kuid liigirikas (52 liiki). vesikirbulistest on leitud haruldast hüdralestikut (Anchistropus emarginatus). Põhjaloomastik on vähene. Karpvähiliste seas esineb haruldusena Candona insculpta.

Kaladest elutsevad järves latikas, särg, ahven, haug, linask, nurg, roosärg, luts, koger, kiisk, hink ja isegi angerjas. Kunagi on Pikkjärv olnud väga vähirikas.

Järv on väga sobiv puhkekohaks, õngespordiks ja suplemiseks. kauni järvena on võetud kohaliku looduskaitse alla.

Aare Mäemets. Eesti NSV järved ja nende kaitse. Tln., 1977