Karijärv

Posted by
|

Paikneb Elva orundi lääneosas, 2 km Keeri järvest edela pool. Järve absoluutne kõrgus on 32,7 m, pindala 86 ha, suurim sügavus 14,5 m (keskmine sügavus 5,7 m). Sügavaim koht asub järve loodeosas, siin süveneb vesi järsult. Järv on loode-kagu suunas piklik, lõunaosas aheneb kitsaks laheks, mille sügavus on umbes 5 m. Järve ümbritseb heinamaa ja põõsastik, kagukaldal leidub metsa. Kaldad on madalad, idas ja läänes liivased, suplemiseks sobivad; mujal mudased. Põhi on ida- ja edelaosas liivane, mujal aga mudane.

Järv on keskmise läbivooluga. Lõunasoppi tuleb Jõnni järvest allikarohke Külaoja, mis ei külmu ka talvel, läänest, Karijärve küla poolt, allikaline Taavitse oja, kagukaldalt valgub järve rauarikast maaget andva allika vesi; vett toob ka hulk kraavikesi. Väljavool Keeri järve toimub kirdesopist Kõia oja kaudu.

Vesi on kollakasroheline, keskmiselt läbipaistev (3,5 m). Hapnikku on pinnakatte lähedal rohkesti, põhja lähedal peaaegu üldse mitte. Talvist ummuksile jäämist siiski ei esine. Üldse on järve vesi tugevasti kihistunud. Varem on järves leotatud linu.

Taimeliike on järves palju (1951. a. 26); leidutud on subarktilist relikti – niitjat penikeelt.

Liigirikkas kalastikus on kõige ohtramalt latikat, järgnevad haug, ahve, särg, viidikas, nurg ja kiisk. Ka sellest järvest kadus 19. sajandi lõpul jõevähk; tema varud pole enam taastunud.

Veelindudest esineb siin tuttpütt, sinikael- ja piilpart, tuttvart, kõrkja- ja rästas-roolind; järve kohal nähakse lendlemas kajakalisi ja hallhaigrut.

Aare Mäemets. Eesti NSV järved ja nende kaitse. Tln., 1977

Kalad kes siin elavad