See vähemalt 346 ha suurune ja umbes 3 m sügavune ümariku kujuga järv paikneb Harju maakonnas, Kuusalust 5 km kirde pool, Lahemaa Rahvuspargi territooriumil. Järv asetseb Põhja-Eesti platool, umbes 32,8 m kõrgusel merepinnast. Järve ümbruses on peamiselt puisniidud ja karjamaad, kasvavad mõned metsatukad (Hiie ja Alu mets), läänes ja loodes leidub ka rabametsa. Kaldad on enamasti madalad ja mudased, kohati õõtsikulised, kohati turbased. Ainult kirdekallas on kõvem ja kivisem. Valdavas osas järvest ei küüni sügavus 1 meetrini, kõige sügavam on lõuna- ja kaguosa. Kahala järve põhja katab pealt tumehall sapropeel, mille kihi keskmine paksus on 2 m; A. Määri andmeil ulatuvat mudakihi paksus paiguti isegi 7,5 meetrini.

Kahala järv on nõrga läbivooluga. Sisse voolab kraave ja ojakesi, vett tuleb ka kaguosa põhjaallikatest ja ja lõunaosa kaldaallikatest. Lõunakaldal asuvale uuele väljavoolukanalile on rajatud veetaseme regulaator (varem väljavool läänekaldalt). Väljavoolukanal viib vee Liiva ehk Loo jõkke.

Vesi on hästi segunev ja soojenev, rohekaskollane, planktoni ja pudeme rohkuse tõttu vähe läbipaistev (0,9-1,2 m).

Kahala järve taimestik on liigirikas (26 liiki ja väga rohke). Siin leidub mandri järvedes väga haruldast väikest penikeelt, vahepeal oli ka siia sisse toodud tuskaroora vesiriisi.

Kahala järve vesi õitseb igal suvel erakordselt tugevasti, nii et vesi on lausa paks hernesuurustest Gloeotrichia echinulata kolooniatest. Leidub ka haruldasi vetikaid. Üsna palju on järves ka zooplanktonit, väga rohkesti põhjaloomastikku.

Kaladest on kõige paremad elutingimused kogrel. Siinset kokre peetakse üheks kõige kiiremakasvulisemaks ja tõult parimaks Eestis. Viimasel ajal on kokre vähem. Rohkesti leiduvat haugi, ahvenat, esineb linaskit ja lutsu. Ummuksisse jäämisel hukkuvad kõik kalad peale kogre. Järve on lastud ka angerjat ja hõbekokre.

Kahala järve linnustik on erakordselt rikkalik. Eriti pesitseb siin mitmesuguseid partlasi. Kevadel ja sügisel võib siin kohata puhkavaid luigeparvi.

Kahala järve ümbruse loopealsetel leidub rohkesti I aastatuhande teisele poolele iseloomulikke kivikirstkalmeid (Muuksi, Uuri, Kahala, Sõtke ja Loo küla piirkonnas, järve kaldast 0,5-3,0 km kagusel.

Paljudes rahvamuistendites kõneldakse Kahala järve tulekust musta pilvena.

Aare Mäemets. Eesti NSV järved ja nende kaitse. Tln., 1977