Järlepa järve nimetatakse ka Suureks Järlepa järveks. Paikneb Rapla maakonnas, Kohilast 10 km idakagu pool, umbes 65,6 m kõrgusel merepinnast. 1953. a. oli järve pindala 47,9 ha ja suurim sügavus 3,3 m (keskmine sügavus 1,5 m); 1966. a. tõsteti veepinda ligi 1 m võrra ja selle tõttu suurenes järve pindala märgatavalt (praegu vähemalt 50 ha), samuti peaks suurim sügavus olema üle 4 m. Järv on põhja-loode suunas piklik, kahe osaga, mida ühendab kitsam järvekael. Sügavaim koht on idapoolse osa põhjakalda lähedal.
Järlepa järv asub Põhja-Eesti platool Mahtra (Järlepa) soos. Kaldad on madalad, ümbritsetud läänes puisniiduga ja Liivamäega, loodes ja kagus rabaga, kirdes rabastuva metsaga. Mõnisada meetrit kagu pool rabas paikneb Järlepa Väikejärv, mis on Suurjärvega ühenduses kraavi kaudu. Suurjärve kaldad on enamasti madalad, mudased või turbased; liivast-kruusast kallast, mis sobib ka ujumiskohaks, leidub järve keskosa põhjakaldal. Järve põhi on kaetud enam kui 2 m paksuse sapropeeliga, ainult põhjakalda lähedal on kõvemat, kruusasemat põhja.
Läbivool järvest on nõrk. Sisse voolavad kraav Väikejärvest ja mõned suvel kuivavad kraavid. Järve keskosas leidub põhjaallikaid. Väljavooluks on loodeotsast lähtuv Pahkla (Angerja) magistraalkraav, millest algav Vääna jõgi.
Vesi seguneb ja soojeneb suvel hästi, on rohekaskollane ja vähemalt 1,4 m ulatuses läbipaistev. Väga külmadel talvedel jääb järv ummuksile.
Järv on taimestikurikas, kuid liike vähe (13). Nii füto- kui ka zooplankton on võrdlemisi vaene; zooplanktonis leidub mõningaid vähemlevinud liike. Põhjaloomastik oli 1953. a. üsna rohke.
Kalastikus esinevad ahven, särg, koger, haug, luts, luukarits ja angerjas. Sisse on lastud hõbekokri.
Järve linnustikus on täheldatud pesitsejatena kalakajakat, sinikael- ja sooparti, rootsiitsitajat, tiigi-roolindu, vihitajat, sarvikpütti; nähtud on muda- ja metstildrit.
Järv on sobiv õngitsemiseks ning pakub tagasihoidlikke suplemisvõimalusi.
Aare Mäemets. Eesti NSV järved ja nende kaitse. Tln., 1977