Saaremaal (Võhma külast 4,5 km kagus), Lääne-Saaremaa kõrgustiku jalamil (31,8 m üle merepinna) asetseb 95 ha suurune ja 1,4 m sügavune (keskmine sügavus 0,7 m) Järise järv. Veekogu on tekkinud mere taandumisel. Tänapäevaks juba tugevasti soostunud ja setetega täitunud. Järve ümbruses on levinud soostunud niidud ja metsad. K. Veberi teatel on järves keskmiselt 0,5 m paksuse sapropeeliga kaetud umbes 50 ha suurune ala. Tõenäoliselt leidub järves ka meil haruldast järvemaaki, sest seda on saadud järvest väljuvast Tuiu ojast. Kõige sügavam (kohalike elanike arvates 2,5 m) on järve keskosa. Eriti madal ja soostunud on läänekallas. Siin asunud Konnaosjasaar ja Konnakurgusaar on kaldaga ühte sulanud. Idakalls on samuti madal ja liivane, kuid pehme põhja ja madala vee tõttu pole siingi kerge suplema minna. Kunagisest linaleotamisest kõnelevad kivid kaldavees.

Järv on nõrga läbivooluga. Lõunast tuleb väike Hiie oja, sisse voolavad veel mõned rabavett toovad kraavid, vett annavad ka järve keskosas asuvad põhjaallikad. Väljavool on läänesopist, nn. Kraavi kurgust, kust algav Tuiu oja (Vesiku oja, Seli kraav) kaob 1,5 km eemal maa alla kurisusse ja tuleb hiljem uuesti maapinnale Paatsa allikatena, mille vesi voolab ojana Küdema lahte. Ilmselt on järve veetase langenud väljavoolu süvendamise tõttu.

Vesi seguneb ja soojeneb suvel hästi. Väga karmidel talvedel, väljavoolu külmumise korral, jääb järv ummuksile. Vesi on kollane ja lendmudani läbipaistev. Erinevalt teistest Saaremaa järvedest on Järise järve vesi niisama magneesiumivaene nagu mandri järvede (ja Saaremaa Karujärve) vesi.

Taimestik katab vähemalt poole järve pindalast; taimeliike on vähevõitu (14). Plankton on järves vaene nii liikidelt kui ka hulgalt. Pole teada vee õitsemist, kuigi sinivetikad fütoplanktonis domineerivad. Nende hulgas on E. Kukk leidnud väga haruldasi liike. Zooplanktonis esinevad üksikud haruldasemad vesikirbuliste liigid. Vähe on järves ka põhjaloomi.

Järv on võrdlemisi kalavaene. Esikohal on ahven ja särg, leidub ka lutsu ja kokre.

Järise järv on väärtuslik maastiku kaunistajana ja teadusliku uurimise objektina – saaremaa ühe vanema järvena, mille vanus on enam-vähem täpselt määratav ja mis võimaldab paleolimnoloogiliste meetodite abil tundma õppida Saaremaa järvede ajalugu.

Aare Mäemets. Eesti NSV järved ja nende kaitse. Tln., 1977