Hino järvest (Misso alevikust 1,5 km lõuna pool) vaevalt 150 m kagu pool asuv ebakorrapärase kujuga järv, mille pindala on 6,1 ha ja sügavus vähemalt 6 m. Järve ümbritseb metsariba, kaugemal põllumaad. Kaldad on tõusvad, eriti kõrged lõuna pool, kus kerkib üsna kõrge Hino mägi. Kaldaperv on paiguti kõva ja liivane, paiguti soostunud. Ujumiskoht asub lõunakaldal. Ilus sopiline järv, mille põhja katab pruunikas jütja. Mustjärv on endine Hino järve idasopp, muutus iseseisvaks 19. sajandi keskpaiku Hino järve veetaseme alandamise tagajärjel.

Läbivool on keskmine: sisse voolab Hino järvest tulev 2 m laiune Kivikraav; kirdenurgast väljub oja, millel on olnud kaks veskit (Mäe- ja Ala-Siksäla), viib oma vee pedetsi jõkke. Vesi on rohekaskollane, keskmise läbipaistvusega (2,1 m) ja mingil määral kihistunud.

Taimestikku on järves keskmiselt ja sellesse kuulub liike keskmisel arvul 815). Teiste seas leidub haruldusi (vahelduvõieline vesikuusk).

Järv on kalarikas ja kalameeste poolt hinnatud. Esinevad ahven, haug, särg, latikas (eriti palju on väikest latikalipsu), luts, angerjas jt. kalad (samad mis Hino järveski).

Aare Mäemets. Eesti NSV järved ja nende kaitse. Tln., 1977