Linask

Posted by
|

Linask on paks ja ümar kala, kelle keha katab tugev ja läbipaistev limane marrasknahk. Värvus sõltub rohkem elupaigast, kuid tavaliselt on ta selg tõmmu-oliivroheline ja metalse läikega, küljed aga kollakasrohelised. Linaski kehapikkus on enamasti 15…30 cm ja kehamass 0,1…1 kg.

Ta on levinud kõikjal Eestis. Linaski koduks on mudase põhjaga, taimestikurikkad ja soojad järved, kus ta liigub põhiliselt põhjalähedastes mudastes veekihtides. Mõnikord on teda leitud ka riimveelisest rannikumerest. Ta on väga vähenõudlik kala, kes talub hästi hapnikuvaest ja haput vett. Südasuvel, kui veekogusid võib ähvardada ülekuumenemine ja ärakuivamine, langeb linask suveunne. Ta poeb sügavale mutta, kattub paksu limakihiga ja jääb paremate aegade ootele.

Linask on väga vastupidav. Arvatakse, et linask suudab söömata vastu pidada kuni 8 kuud. On tehtud katseid, kus linask pidas veest välja võetuna ja märja sambla sisse mähituna vastu 46 tundi. Temperatuuril 8°C jääb linask juba talveunne.

Linaski toidusedelisse kuuluvad peamiselt selgrootud loomad: surusääsklaste vastsed, kirpvähid ja limused, kuid ta võib neelata ka kalamarja, vastseid ja väikesi kalu.

Linask koeb keset suve mai lõpust kuni augustini, kui vesi on maksimaalselt soe. Kudemispaik asub kalda lähedal ning on tuulte eest kõrgema taimestikuga hästi varjatud. Mari koetakse veetaimedele ning see areneb 3…6 päeva kuni vastsete koorumiseni. Algul on vastsed liikumatud ja elavad taimedel rippudes, kuid paari nädala pärast hakkavad iseseisvalt toituma. Suguküpseks saab linask 4…5 aasta vanuselt ja ta eluiga ulatub umbes 10 aastani.

Linask on kõrgelt hinnatud maitsva liha tõttu, kuid kahjuks on tal nõrk tervis ning ta on väga vastuvõtlik lõpuseparasiitidele ja lõpusemädanikule. Linaskit kasvatatakse ka kunstlikult, tavaliselt lisakalana karbitiikides.

Linaski toitumine ning söödad

Linask on väga tagasihoidlik kala ning seetõttu kipub ta toidu pärast võisteldes jääma karpkala ja latika järel kolmandaks. Seetõttu peab veekogu, kus linask elab, olema äärmiselt toitainerikas kui seal elutseb ka karp ja/või latikas, et linask saavutaks kaalu, mis ületaks paari kilo.

Linaski loomulikuks toiduks on sääsevastsed, väikesed mudas elavad koorikloomad ning mikroskoopilised vees leiduvad osakesed. Kuid linaskit annab väga edukalt meelitada võtma vihmaussi, maisi, kärbsetõuku ning nukkuvat kärbsetõuku.

Linaski sigimine

Tavapärane linaski kudemine algab isaste poolt emaste taga ajamisega ning marja heitmine toimub tavalisel varasuvisel hommikul.

Linaskid koevad tihedas pehmes taimestikus, kuhu emane asetab marja ning isane ujub üle pesakoha, viljastades samal ajal sinna munetud marja.

Erinevalt karpkala ning latika suhteliselt lärmakast kudemisest, toimetavad linaskid asja väga vaikselt ja tagasihoidlikult.

Emane linask võib endas kanda tohutu marjakoormat – kuni veerand oma kehakaalust. Emane linask, kes suvel kaalub 3.5kg võib sügisel kui ta marja täis on, kaaluda kuni 5kg

Linaski maimud jäävad taimestikku, kus nad koorusid ning toituvad pisikesest planktonist. On vähe tõenäoline, et linask kohtaks kalamehe õngekonksu enne, kui ta on vähemalt paari aasta vanune ning on julenud taimestikust väljapoole reisida.

Linaski asukoht

Linask elab valdavalt seisuvees. Harva võib teda kohata aeglase ning sügava vooluga jõgedes.

Linaski leidmine ning püüdmine järves võib aasta teatud kuudel olla suhteliselt lihtne. Esiteks, linask ei ole kunagi kaugel veetaimedest või veealustest süvikutest. Nad on põhjalt toituvad kalad, kes kasutavad languseid ning veetaimestikku varjualustena, kuhu peituda.

Linask tekitab toitudes tihtipeale põhjast tõusvaid pisikeste mullide radasid, mille järgi nende asukohta on lihtne määrata.

Kui mullikestest joonistatud radasid näha ei ole, otsi ilma konkreetse põhjuseta liikuvat roogu, purjetavat vesiroosi – need on tihtilugu tekitatud toitu otsiva linaski poolt. Samuti otsi põhjamuda pilvi taimestiku servades.