“Kas praetult või keedetult?”

Posted by
|

Minu vanaisa oli mees, kes teadis alati vastust küsimustele stiilis, “Kus on parim kalakoht?” Just tema oli see, kes tõi mind kalastamise juurde juba minu varajases nooruses. Kuigi väärt mees kalastab juba teispoolsetel kalavetel, jättis ta mulle mälestuseks nii mõnedki uskumatud kalamehejutud. Alljärgnev on üks nendest.

Ühel päikesepaistelisel pühapäeval astusin ma kodu uksest välja, kaasas vaid õng ning söödaämber surnud kalamaimudega. Läksin kodukandi vetele õnne proovima. Lähedalasuv jõgi oli lõpuks see, kuhu ma otsustasin peatuma jääda. Peale paaritunnist püüki, mis tulemust ei andnud, otsustasin ma käega lüüa ning üle jõe asuvast kõrtsist klaasikese kesvamärjukest kosutuseks võtta. Mina ütlen küll veel kõrts, kuid tegelikkuses oli vanast kõrtsist ammu juba restoran tehtud. Minu esialgne kavatsus oli küll lihtsalt see klaasikene võtta ja seda tasapisi kena suvepäeva saatel nautida. Kuid kuna restorani terrass asetses täpselt jõe ääres, otsustasin veel viimase katse teha.

Kuna terrass oli külastajaid täis, seadsin liigse tähelepanu vältimiseks oma kalavarustuse püügivalmis asutuse aias. Peale paari sõna vahetamist kelneriga, võtsin söödaämbrist kalamaimu, kes oli ühtlasi ka viimane, nii et see oli tõesti minu viimane võimalus täna midagi konksuotsa saada. Seadsin sammud kiirelt kuid samas võimalikult märkamatult terrassist mööda, vee äärde. Õnnestunud heite tulemusena maandus minu rakendus kenasti keset jõekest. Kork õõtsumas kergelt keset vaikselt voolavat vett.

Lindude laul ning imeline suvepäev köitsid mind niivõrd, et minu tähelepanu hajus. Ning siis see juhtus – korraga oli kork kadunud, nagu röövkala võtt ikka käib. Loomulikult vahtisin mina sel hetkel hoopis teise suunda. Keegi hakkas nüüd hoogsalt jõgvi poolilt vette vedama – 20 meetrit… 30 meetrit… 40… ja alles nüüd suutsin ma haakida! Tagantjärele võin öelda, et oleks kala olnud veidi väiksem, või minu haakimine veel veidi tugevam, oleks kala mul ühe hooga üle pea lennanud ja kaugel seljataga maandunud. Kuid kala oli piisavalt kogukas ning konks haakus tugevalt tema suunurka ning minu ritv oli rohkem lookas, kui ma seda kunagi varem näinud olin.

Nüüd hakkasin ma kala tasapisi lähemale kerima, jättes talle ruumi oma pahameelt minu konksu suhtes üles näidata. Tuntav pekslemine mis jõhvi mööda minuni kandus, andis märku sellest, et minu sööta oli himustanud tõepoolest koha. Kui kaala peale mõningat väsitamist kaldasse tui, rabasin tal kiirelt lõpuste tagant kinni  ning tõstsin veest välja. Vahepeal oli kelner lähemale astunud, et nagu kaaskalamees kunagi jälgida kala ja mehe vahelist heitlust. Nüüd aitas ta mul kala konksu otsast vabastada ning mässis ta kiirelt oma rätikusse küsides: “Täna õhtul, kella seitsme paiku. Keedetult või praetult?”, “praetult loomulikult, nagu alati”, vastasin.

Alles nüüd meenus mulle minu vaatajaskond, ning ma võtsin kiirelt oma ridva koost lahti, pakkisin oma varustuse kalatarvete kotti ära ning sammusin nii ükskõikselt kui võimalik terrassile oma ees ootavat õlut nautima. Kahtlemata olin selle nüüd ära teeninud. Kirsina koogi peal kuulsin ma selgelt, kuidas üks daam oma partnerilt imestusega küsis, “kuidas see võimalik on?”

Vanaisa  lõpetas alati oma jutustused öeldes et see oli üks parimaid kalu mida ta söönud oli, naudingu täielikuks muutmiseks serveeritud koos lehtsalati, keedukartulite ning kena klaasi õllega, mis kõik täiendasid kala maitset.

Kas ka Sinul on mõni kalajutt varuks? Me tahaksime väga, et Sa seda jagaksid. Me postitame Su jutustuse siin lehel, märkides loomulikult Sind loo autorina. Nii et jaga oma huvitavat lugu ka teistega!

Tõlkinud Rait Lotamõis

Originaalartikli leiate siit.

Kommentaarid

Add a comment